Tartu

Ülikoolilinn Tartu

Tartu (lõunaeesti keeles Tarto) on Eesti suuruselt teine linn, Lõuna-Eesti suurim keskus ja Tartu maakonna halduskeskus. Tartu on tuntud kui Eesti traditsiooniline intellektuaalse elu keskus: Tartus asuvad Eesti ainus klassikaline ülikool – 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool – ning Eesti vanim tänini tegutsev teater Vanemuine.

Tartu esmamainimise aastaks loetakse aastat 1030. Läbi aegade on Tartu kandnud nimesid Tarbatu, Dorpat, Dorpt, Dörpt, Derpt, Jurjev jts. Tartu vanalinn on muinsuskaitseala.

Tähtsamatest riigiasutustest tegutsevad Tartus Riigikohus, Haridus- ja Teadusministeerium, Tartu Vangla, Ravimiamet ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA).

Tartu Raekoja platsil paikneb linna keskpunkt, selle tähise koordinaadid on 58° 22′ 49″ N, 26° 43′ 21″ E.

Nimi

Läbi aegade on Tartu kandnud nimesid Tarbatu, Tarbatum, Dorpat, Dorpt, Dörpt, Derpt, Jurjev jts. Nime “Tarbatum” kasutati kuni 16. sajandi 1. pooleni Tartu märkimiseks ladinakeelsetes ürikutes ja kroonikates.

Sümboolika

Linna ametlike sümbolite seas on Tartu lipp, Tartu vapp, Tartu logo ja tunnuslause ning viimati, 2014. aastal kinnitatud Tartu jõelipp. Ametlikke sümboleid kasutatakse vastavalt iga sümboli kohta kinnitatud kasutuskorrale. Näiteks heisatakse Tartu lipp linna ametiasutustele, logo kasutatakse linna ürituste reklaamides ja meenetel, jõelippu tarvitatakse peamiselt Tartut kodusadamaks pidavatel laevadel Emajõel ja Peipsil.

Mitteametlikeks sümboliteks võib pidada tuntumaid vaatamisväärsusi nagu Tartu raekoda, Kivisild, Kaarsild ja Tartu toomkirik, tuntud tartlasi või ka väljamõeldud olevusi nagu Tartu vaim.

Geograafia

 

Tartu linn asub Suur-Emajõe mõlemal kaldal, ainsas kohas selle jõe ääres, kus ürgoru neemikud ulatuvad jõe lähedale ja Kalmistu paljandil paljandub Devoni liivakivi. Kesklinnas asub looduslik kõrgendik Toomemägi, mille ümber on kujunenud alates linna loomisest Tartu linnasüda. Jõeoru nõlvad välja arvatud, on Tartu ümbruse maastik pigem tasane, künklikud Lõuna-Eesti maastikud jäävad lõuna poole.

Ajaloolise kesklinna ümber paiknevad vanemad linnaosad – kunagised eeslinnad, mis kujunesid jõe ja kaubateede äärde. Kaugemale jäävad 20. sajandil arenenud nooremad linnaosad. Tartu ilme kujundab suuresti Emajõgi, mis jagab linna kaheks. Jõe paremkaldal asuvad kesklinnast ülesvoolu Supilinn, allavoolu Karlova ja Ropka tööstusrajoon, üles ürgoru nõlvadele Tähtvere, Vaksali, Ropka ning edasi 19. sajandil linnast välja ehitatud raudtee tagused linnaosad Veeriku, Maarjamõisa, Tammelinn, Ränilinn ja Variku. Vasakkaldal on jõe ääres Ülejõe, Annelinn ja Ihaste, orunõlvadel Raadi-Kruusamäe ja Jaamamõisa. Mõningal määral on linna arengut piki jõge piiranud soised luhad, kuid nüüdseks on Tartu laienenud igas suunas kunagiste mõisate aladele, mis on andnud ka nimed mitmele linnaosale.

Linna keskelt poolitava Emajõe tõttu on Tartu jaoks ülimalt tähtsad sillad. Algselt oli neid ainult üks ning suur osa liiklusest toimus parvedega. 2014. aastaks on sildade arv Emajõel kasvanud kuueni, neist kaks on jalakäijate sillad. Allavoolu lugedes: Kroonuaia sild, Vabadussild, Kaarsild (jalakäijatele), Võidu sild, Turusild (jalakäijatele) ja Sõpruse sild. 2015. aastal lisandus Ihaste sild, mis ühendab Annelinna ja Ropka linnaosad.

Jõe paremkallas (Supilinn, Veeriku, Karlova jne) moodustab Tartu linna territooriumist umbes 56% (2192,44 hektarit) ja vasakkallas (Ülejõe, Annelinn jne) umbes 44% (1704,44 hektarit).

Veekogud

Linnas on peale Emajõe teisigi veekogusid: Raadi järv, Jaamamõisa oja, Vanemuise tiik, Tamme Gümnaasiumi tiik, Supilinna tiik, Anne kanal, botaanikaaia tiik, Peetrituru tiik jt tiigid. Ohtralt on väikseid tiike Ihastes. Praeguseks kadunud on Meltsi tiik ja Koolujõgi.

Haljasalad

Kuna Tartu kesklinn on saanud sõdades suuri purustusi, asub taastamata jäänud kvartalites arvukalt parke. Seda peetakse suures osas Teise maailmasõja järgse linnaarhitekti Arnold Matteuse teeneks, kes tahtis hoida vabu alasid tulevase väärisarhitektuuri tarbeks, mitte lasta neid tema hinnangul kehval tasemel Nõukogude arhitektuuri täis ehitada.

Parkide rohkust on peetud nii Tartu plussiks kui ka miinuseks. Kunagise linnapea Roman Muguri suust on käibele läinud Tartu linnapea võrdlemine metsavahiga. Et jõekaldaid palistavate puude tõttu võib Tartu kesklinnast teha fotosid, kus maju peaaegu ei paistagi, on kasutatud ka etteheitena. Ent ehkki juba 1990. aastatest on ajakirjanduses korduvalt võetud sõna kesklinna parkide täisehitamise poolt (eelkõige puudutab see Keskparki, Pirogovi platsi ja endisel Holmi saarel asuvat parki), ei ole tänini Tartu parke ulatuslikult likvideeritud.

Vanemate parkide hulka kuulub Toomemägi, kuhu kujundas romantilise pargi 19. sajandi alguses Tartu Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause. Samas näeb mäepealne praeguseks välja hoopis teistsugune kui Krause aegadel, puud on suureks kasvanud ning varju jäänud alustaimestik on kidur. Seegi on tekitanud vaidlusi, mil määral ja kuidas peaks parki uuendama.

Tartu Ajalugu

Tartu tekkis kohas, kus põhja-lõuna suunas minevad teed ületasid olulise veetee, Emajõe. Hiljemalt umbes 700. aastal ehitati Toomemäele linnus. Tartut mainiti kirjalikult esimest korda 1030. aasta paiku, kui Kiievi suurvürst Jaroslav Tark Vana-Vene letopisside andmetel ründas tšuude, võitis nad, ning rajas Jurjevi linnuse. Nimi Jurjev tuleneb Jaroslav Targa ristinimest Juri. Kiievi suurvürstiriigi võimu alla kuuludes kasvas Tartu tolle aja kontekstis suhteliselt suureks asulaks. Pärast linnuse vallutamist ja mahapõletamist sossolite poolt 1061. aastal Kiievi võimuperiood lõppes. Linnus ise ehitati üles, aga asulat enam mitte.

13. sajandi alguses, Liivimaa ristisõja ajal, läks Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu võimu alla. Otsustavaks sündmuseks sai Tartu muinaslinnuse vallutamine 1224. aastal, mida on peetud ka muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis. Mahapõletatud linnuse asemele püstitati kivist piiskopilinnus (praeguse tähetorni kohal) ning Tartust sai järgnevaks enam kui kolmeks sajandiks piiskopkonna keskus. Tartu raadi on allikais mainitud esmakordselt 1262. Linn kuulus Vana-Liivimaa rikkamate linnade hulka, mis elatus Venemaa ja Lääne-Euroopa vahelisest kaubandusest. Siin asus neli kloostrit ja kaheksa kirikut.

Tartu esimene õitseaeg lõppes Liivi sõjaga. 1558–1582 kuulus linn ja piirkond vojevoodkonnana Moskva tsaaririigile (vene ajalookirjanduses kasutati sellel ajal Tartu kohta nime Jurjev ehk Liivimaa-Jurjev (Юрьев-Ливонский), seejärel 1583–1625 Poolale vaheajaga 1601–1603, mil linn kuulus Rootsile. 1625. aastal läks linn jällegi Rootsi kuningriigile. Sagedased sõjad purustasid enamuse endisest hiilgusest, lisaks küüditati 1571 kogu saksa soost elanikkond Venemaale.

Rootsi alluvuses alustas linnas 1632. aastal tegevust ülikool – Academia Gustaviana –, mis tegutses Tartus kuni 1699. aastani. Linna lähedale Ropka mõisa asutati Bengt Gottfried Forseliuse eestvõttel kooliõpetajaid ettevalmistav õpetajate seminar. 1699. aastal koliti ülikool sõja jalust Pärnusse, kus see tegutses 1710. aastani; seda perioodi tuntakse tänapäeval Academia Gustavo-Carolina nime all.

Põhjasõja käigus langes linn jälle Vene vägede kätte. Rootslaste tagasipöördumist kartes küüditati 1708. aastal linnakodanikud ning põletati linn täielikult maha. Maa oli sõjast kurnatud ja vaene, peamiselt puust linna laastasid korduvalt tulekahjud, 1775 hävis 2/3 linnast. Järgneva ülesehitustöö käigus kinkis keisrinna Katariina II Tartule kivisilla.

1802. aastal avati Tartus Aleksander I käsul jällegi ülikool, mis tegutseb tänaseni. 19. sajandi esimesel poolel oli Tartu Ülikool kõige suurem ülikool kogu Vene riigis. Linn kasvas kiiresti ja muutus oluliseks teadus- ja kultuurikeskuseks. Sajandi teisel poolel oli siin oluline rahvusliku liikumise keskus. Anti välja ajalehte Postimees, tegutsesid Eesti Kirjameeste Selts, Eesti Üliõpilaste Selts ja Õpetatud Eesti Selts ning Vanemuine. Tartu sai raudteeühenduse 1876. aastal. 1893. aastal muudeti venestamise käigus linna nimi ametlikult Jurjeviks (saksa transkriptsioonis Jurjew). Vältimaks vene nime, kasutati eesti ja saksa keeles nimesid Taaralinn, Embach-Athen, Embachstadt, Musenstadt am Embach-Ufer.

Esimene maailmasõda ja Vabadussõda möödusid Tartus suuremate purustusteta. 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu ja 14. oktoobril 1920 Soome ja Nõukogude Venemaa vahel.

Sõdadevahelisel ajal laienes linn kiiresti, muuhulgas rajati Tähtvere linnaosa. Raadi mõisa rajati Eesti Rahva Muuseum. Linnas tegutsesid ülikool, Eesti Teaduste Akadeemia ja Pallase kõrgem kunstikool.

Teises maailmasõjas sai Tartu rängalt kannatada. Hävisid 2/3 elamispinnast, Kivisild, Eesti Rahva Muuseumi ja Vanemuise hooned jpm. Nõukogude okupatsiooni ajal tasandati suurem osa kesklinna varemetest haljasaladeks. 1960. aastatel algas hoogne elamuehitus Annelinnas. 1960. aastal valmis Kaarsild ja 1980. aastal Sõpruse sild, mis ühendab Annelinna Karlovaga, rajati ülikooli uus füüsikahoone ning raamatukogu. Linnas paiknenud suure sõjaväelennuvälja tõttu oli Tartu kinnine linn: välismaalasi Tartusse ei lubatud.

Tartu Katseremonditehases valmistati veoauto GAZ raamile Eestis laialt levinud leivaautosid ja kolhoosibusse. Viimased legendaarsed mudelid olid tootmises veel enne Nõukogude aja lõppu. Eesti taasiseseisvumisel alustati tehase ruumides Scania kontserni all liinibusside tootmist. Esimese suurema partii tellis Tallinna Autobussikoondise AS. Lisaks Tallinnale valmistati suurem kogus ka Tartusse ning väiksemad kogused Kohtla-Järvele, Narva ja Pärnusse. Viimasena valmistati Tartus Scania linnalähiliinibusse Scania Omniline, mis Eestis sõidavad ringi GO Busi ja ATKO liinide all. 2007. aasta sügisest tehas likvideeriti ja tootmine lõpetati.

1980. aastate lõpust ja taasiseseisvumisest alates on hakatud sõjas purustatud kesklinna uuesti täis ehitama. Taastati sõjast saadik varemeis seisnud Jaani kirik. Riiklikest institutsioonidest toodi Tartusse Riigikohus ja 2002. aastal ka Haridus- ja Teadusministeerium.